II kursuse sügissemester
Sel sügisel juhtus minu ja minu blogiga see, mida alati kartnud olin. Nimelt muutus kirjutamine minu jaoks kohustuseks ning isu sellega tegeleda kadus peaaegu täielikult.
Sel sügisel juhtus minu ja minu blogiga see, mida alati kartnud olin. Nimelt muutus kirjutamine minu jaoks kohustuseks ning isu sellega tegeleda kadus peaaegu täielikult.
Igal semestril kostitatakse meid ka vähemalt ühe humanitaarsuunalisema ainega. Esimese aasta kevadsemestril on nendeks meditsiiniteooria ja -eetika ning meditsiiniajalugu.
Histoloogia paigutan ilmselt anatoomia järel mahukuselt teisele kohale, kuigi ega bioloogia sellele ka palju alla ei jää. Histoloogia kestab nimelt samuti kaks semestrit. Anatoomiaga on sel aga muudki ühist.
Tartu Ülikooli tulles avastasin sellised imeloomad nagu kaks semestrit kestvad ained. Neid oli esimesel õppeaastal õige mitu. Anatoomia saab kindlasti nende hulgast enim aju venimisvõimet proovile paneva aine tiitli.
Alles ma muretsesin ülikooli sisseastumiskatse pärast ja nüüd on esimene aasta juba peagi läbi. Kuhu see aeg küll läheb?!
Taas on aeg ühe update-postituse jaoks. Teise semestri algusest on möödas juba üle kahe kuu. Nagu ülikoolis kombeks, on selle lühikese ajaga õige palju juhtunud.
Õigupoolest oli mul plaanis juba mitu nädalat tagasi seda postitust kirjutada. Ometigi lükkus see pidevalt edasi, nagu ka osa möödunud nädala koolikohustustest.
Vahelduseks kõigile keerulistele reaal- ja meditsiiniainetele pakkus esimene semester ka midagi humanitaarvaldkonnast, nimelt ladina keelt.
Nii, on juba ammu aeg uueks postituseks. See on mul tegelikult pidevalt mõttes olnud, kuid alati on koolis üht või teist teha olnud ja pole saanud mahti kirjutada. Nüüd aga…
Mul on selline tunne, et võib-olla lobisen ma siin liiga palju anatoomiast. Samas, eks see arstitudengite esimene kooliaasta keerlebki ju tegelikult ülekaalukalt anatoomia ümber.