Kas arstidele suhtlemist ka õpetatakse? Jah! Suhtlemisele pühendatud õppeaineid on arstiõppes lausa kaks: teise aasta kevadel ja kolmanda aasta sügisel. Kuna tegu on spetsiifiliselt arstidele mõeldud õppeainetega, siis ei arendata niivõrd üldist suhtlemisoskust, vaid tutvustatakse pigem vastuvõtu ja nõustamise tarbeks välja mõeldud teoreetilisi mudeleid.

Suhtlemise ja tervisekäitumise alused

Esimene õppeaine – “Suhtlemise ja tervisekäitumise alused” – keskendub peamiselt sellisele vestluse mudelile, mida saaks näiteks perearst oma vastuvõtul rakendada. Seda kutsutakse Calgary-Cambridge mudeliks ja lähemalt saab selle kohta lugeda siit. Lühidalt öeldes võtab see mudel vestluse pulkadeks lahti: alustamine, info kogumine, info jagamine ja planeerimine ning kogu vestluse ajal tuleb alal hoida vestluse struktuuri ja suhet patsiendiga. Iseäranis rõhutataksegi viise, kuidas patsiendiga kontakti hoida: teda tuleb kaasata ehk tema enda arvamuse ja vaadete kohta küsida ja nendega arvestada, tuleb olla kaastundlik ja arvestada sellega, et patsient võib lõpuks ise oma ravi üle otsustada. Arst ja patsient on oma suhtes partnerid ning otsused ravi ja muu kohta sünnivad mõlema osapoole koostööna.

Mudelit lahkasime peamiselt praktikumides, aga rohkem iseseisva töö jaoks moodustati nn TBL ehk tiimipõhise õppe rühmad, kellega tuli üheskoos analüüsida nt situatsioonülesandeid ja teadusartikleid. Kuna tiimid moodustati üle kogu kursuse, mitte enda rühma siseselt ja kuna kõigil rühmadel on erinev tunniplaan, siis oli kohati päris keeruline leida ühist aega koosolekute tegemiseks. Sama meetodit kasutatakse ka kolmanda aasta sügise aines “Patoloogiline anatoomia”. Ma saan põhimõttest aru, miks sellist õppeviisi juurutada tahetakse, kuid isiklikult pole ma kindel, kui palju sellest tegelikult kasu sünnib. Samas on kindlasti neid inimesi, kellele see väga meeldib, seega igaühele oma.

Aine raamesse mahub ka neljatunnine töövarjupäev perearsti juures, kus tuli ise proovida ühel vastuvõtul vestlust alustada. Ausalt öelda oli see mul veidi keerukas, kuna kõik patsiendid olid arsti vanad tuttavad ja kõik vestlused algasid sisuliselt poole pealt ja käsitlesid juba teada-tuntud muresid.

Patsiendikeskne suhtlemine

Kolmanda aasta sügisel toimuva “Patsiendikeskse suhtlemise” selgrooks on samuti üks suhtlemismudel. Sedapuhku on see suunatud rohkem nõustamisele, mitte niivõrd klassikalise arsti vastuvõtu läbiviimisele. Mudel jaotub jällegi etappideks: patsiendi kaasamine (nt empaatia ja kuulamine), fookuse seadmine (ehk mis murele soovib patsient keskenduda), esile toomine (patsiendi mõtted selle kohta, miks soovib käitumist muuta) ja planeerimine (plaani tegemine muutumiseks).

Selline mudel sobib näiteks siis, kui on soov suitsetamist maha jätta, rohkem liikuma hakata, tervislikumalt süüa vms. Just selliste stsenaariumide põhjal me ka praktikumis vestlusi harjutasime. Saime katsetada nii üksteise peal kui ka spetsiaalselt sel eesmärgil koolitatud n-ö standardiseeritud patsientidega. Näidispatsientide “vastuvõtte” tegime kokku kolmel korral: üks kursuse alguses ja teine lõpus, et oskuste arenemisest pilti ette saada. Need kaks viisime läbi kodus veebikõne teel. Lisaks oli veel kolmas vestlus keset semestrit, mis toimus praktikumis näost näkku.

Lisaks nõustamisoskuste arendamisele räägiti siin-seal ka veidi spetsiifilisematest teemadest, nt vestlemine seksuaalsuse teemal ja raske teate edastamine. Need olid nõustamismudeli “tampimisele” tore vaheldus.

Kuidas hea arst suhtleb

Mõlemat suhtlemiskursust läbiv joon oli üldised suhtlemise nipid nagu peegeldamine, avatud küsimuste küsimine suletute (ehk “kas” küsimuste asemel) jne. Muidugi alati ka patsiendi autonoomia ehk enesemääramisõiguse toetamine ja muu patsiendikesksus. Samuti saime teada, et on mõningaid suhtlemisviise, mida tuleks vältida, nt veenmine ehk püüd vestluskaaslase arvamust muuta ja muidugi vastandumine ehk nt häbistamine ja sildistamine.

Üldiselt leian, et igasugused mudelid on õppimiseks ilusad küll, kuid ega ükski päriselus toimuv vestlus ju reeglina nööri mööda käi ega mingit teoreetilist mustrit järgi. Küll aga andsid need suhtlemise kursused meile sisuliselt kätte tööriistakasti erinevate võtetega, mida vastavalt olukorrale rakendada. Samuti sain lähemalt tutvust teha sellega, kuidas nõustamine tegelikult käib. Järgi mõeldes on kõik võtted loogilised ja iseendast mõistetavad, aga kui varem midagi sellist teinud pole, siis ei pruugi kõik oluline kohe pähe tulla. Ja mis veel, olgugi et mõnikord tundus tüütu, siis olid suhtlemise ained pisike ajutuulutus teistest rasketest teemadest nagu mikrobioloogia ja patoanatoomia. 🙂

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂