Patofüsioloogia liigub juba sammukese edasi meditsiini poole ning kirjeldab (hetkel veel küll teoreetiliselt), mis kehas erinevate haiguste korral täpselt toimub. Kuna materjali on seal päris palju, siis nüüdseks on see õnneks jaotatud kahe semestri peale: II kursuse kevad ja III kursuse sügis. Veel mõne aasta eest aga oli kõik see surutud III kursuse sügisesse kokku, mis tegi kuuldavasti sellest poolaastast kõige hullema semestri üldse.

Õppimine ja õpetamine

Esimesel semestril räägiti rohkem üldisematest teemadest nagu põletik, rakukahjustus, vereringehäired ja kasvajad. Teisel semestril läksime juba rohkem organsüsteemide kaupa süvitsi, nt hingamissüsteemi häired, kõrgvererõhktõbi, närvisüsteemi haigused jpm.

Enamus loenguid oli Moodlesse ette salvestatult üles laetud, kuid mõned toimusid ka kohapeal. Põhiline kontaktõpe toimus aga seminarides, sealjuures andis peaaegu iga teema seminari uus õppejõud. Seega oli ka iga seminar oma nägu: mõnikord meenutas tund rohkem loengut, mõnikord aga tegime terve aja situatsioonülesannete varal rühmatööd.

Igas seminaris oli ka vähemalt üks artikli põhjal koostatud referaadi ettekanne. Nimelt pidi iga õpilane mõlema semestri jooksul ühe teadusartikli läbi lugema, sellest referaadi koostama ning loetu ka kaasõpilastele ette kandma. Endale valisin leukotsütoosi (liiga kõrge valgevereliblede hulk veres) hindamisest ja Alzheimeri tõvest kõnelevad artiklid. Osaliselt langetasin valiku ka selle põhjal, millised teemad semestris varem jutuks tulevad. Kui referaat võimalikult vara ära teha, siis on hiljem hooleta, kui muud kohustused juba kukil on, seega soovitan soojalt!

Sellel, et iga teemat andis uus õppejõud, on nii omad head kui vead. Mõned õppejõud seletasid oma teemat suurepäraselt, teised aga mitte nii väga. Nagu seminarides, nii oli ka loengul ja loengul kvaliteedivahe. Mõni seletas kõik ilusti lahti, mõne teema puhul jäi aga pool materjalist mõistatuseks ning seda pidi siis ise juurde otsima. Lisaks tekkis arusaadavalt mõningane infovahetuse probleem, st paljud õppejõud ei olnud kursis sellega, kas ja millal me mingeid teste teeme või ei tee jms.

Selle lõigu positiivsemal noodil lõpetamiseks toon välja ka ühe õppejõu, kes mulle eriliselt meelde jäi, nimelt Mall Eltermaa. Erialalt on ta naistearst, kuid peale naistehaiguste andis ta meie rühmale ka mitut muud teemat. Tegu on väga sooja inimesega, kes seletas kõike kristallselgelt ja kaasahaaravalt.

Hindamine

Peale ettekannete toimus mõlemas semestris kaks kontrolltööd. Sisuliselt oli meil iga teema kohta 5-15 esseetüüpi kordamisküsimust ning teemasid oli kontrolltöös 3-7. Kõigis kontolltöödes valiti siis kõigi teemade kordamisküsimuste hulgast 2-3. Kõik nad nõudsid esseetüüpi ehk pikemat sorti vastust, seega kirjutamist oli ikka korralikult.

Mõne teema kohta oli vahepeal vaja ka teha seminaris kirjalik test või kodus Moodle test. Teemad, millel seda tehti, olid näiliselt üsna suvaliselt valitud, seega jäi nende testide mõte veidi segaseks. Mõni teema, mille peale test oli, oli seetõttu kontrolltöölt välistatud, mõni aga tuli taas kontrolltööks selgeks õppida. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt sunnivad need testid pisteliselt jooksvalt teemasid vaatama, mis tuleb tegelikult pärastpoole kasuks.

Koondhinne tekibki sisuliselt kontrolltööde pealt. Eraldi eksamit ei ole (kui mõne KT küsimusega ebaõnnestud, siis nii palju, kui kuulsin, saad seda ikka uuesti teha, mitte ei pea terve aine peale eksamit tegema). Mingit väikest rolli mängivad ka referaadi ja testide punktid.

Üldmulje ja soovitused

See õppeaine on muidugi väga vajalik, kuna on oluline mõista, kuidas haigused tekivad ja kulgevad. Peab lihtsalt valmis olema selleks, et korraldusliku poole pealt valitseb patofüsioloogias mõnevõrra kaos. Mulle isiklikult meeldib iseseisev ja omas tempos õppimine rohkem kui loengud, seega tulin ise info otsimisega ja konspektide koostamisega toime.

Infot leiab õnneks tänapäeval palju: abiks on nii internet (muidugi usaldusväärsed allikad) kui ka erinevad õpikud, nt “Color Atlas of Pathophysiology” ja Robbinsi & Cotrani “Pathologic Basis of Disease”. Neid on aga küll ja veel ning see on tavapärane, et iga õpik igaühele ei istu. Paljud on minu meelest nt segaselt kirjutatud/koostatud. Soovitan Google’i abiga otsida erinevaid variante ja neid katsetada. Muidugi, kui oled pigem video vaataja kui lugeja, siis leiab hunniku kasulikku materjali ka nt YouTube’st. Üks parimaid meditsiiniteemalisi kanaleid on kahtlemata Ninja Nerd. Uskumatu, kui palju mõned inimesed viitsivad panustada, et õnnetutele ülikooli loengute poolt segadusse aetud arstitudengitele kõik imeliselt selgeks teha!

Mis veel – referaadi teema tuleks muidugi valida esmajärjekorras vastavalt oma huvidele. Küll aga tuleb ilmselt mängu ka ajaline tegur ehk parem oleks referaat ja ettekanne ära teha siis, kui seesama nädal pole kontrolltöid täis kuhjatud. Muidugi on võimalik referaat lihtsalt varem valmis kirjutada, kuid reaalsus näitab (vähemalt minu puhul), et inimene teeb tööd ikka alles siis, kui tähtaeg juba reaalsem ja käegakatsutavam on. 😅

Lisaks veel seesama vana jutt, et konspekti tasub koostada jooksvalt, et kõik enne kontrolltööd ei kuhjuks. Või kui ise kirjutada ei jaksa, siis on alati võimalik ilusti küsida vanematelt või enda kursuse omadelt. 😜

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂