Pole just palju neid, kes sõna “statistika” kuuldes rõõmust hõiskama hakkavad. Olla ju arstitudengid matemaatika suhtes lausa allergilised. Ometigi on epidemioloogia ja biostatistika üks osa suurest ja lõppematuna näivast kadalipust, mis arstitudengitel läbida tuleb. Nagu minu rühma praktikumi õppejõudki imestas – ta ei saavat aru, mispärast see aine meil õppekavas nii vara on, “aga elame koos üle”.´Olgu, olgu – ei olnud tegelikult üldse nii hull.

Õppimine ja õpetamine

Aine oli jaotatud kaheks plokiks, nagu nimigi ütleb: esmalt epidemioloogia ja siis statistika. Epidemioloogia osas tehti esmalt selgeks valdkonna põhimõisted nagu ekspositsioonid, tulemid ja kõikvõimalikud esinemisnäitajad. Seejärel kulus lõviosa epidemioloogiale eraldatud viiest nädalast igat masti uuringutüüpidega tutvumisele, nii et silme eest võttis kirjuks. Neil pidi oskama ilusti vahet teha ning teadma, mida milleks kasutada. Positiivsena toon välja väga head videoloengud. Põhiline seletati asjakohaste näidetega näitlikustatult ära ja mida muud ühelt loengult tahtagi.

Biostatistika “pool” oli veidi pikem ning kahjuks (vähemalt mulle isiklikult) sutsu tüütum. Jällegi tutvustati põhimõisteid ja seejärel hunnikute viisi statistilisi teste. Epidemioloogiaga võrreldes oli see palju teoreetilisem ja kuivem, kuid mis seal ikka – kui võtta sealt kasvõi paar olulist infokildu kaasa, siis ei olnud see mahavisatud aeg. Selle osa loengud polnud minu meelest nii õnnestunud. Kõik oli väga-väga teoreetiline (alati saaks rohkemate näidetega ja “maakeeli” seletada) ning tegu oli sisuliselt slaididelt maha lugemisega.

Läbi semestri toimusid ka praktikumid, millest suur osa arvutiga. Muuhulgas tutvusime seal programmeerimiskeelega R, mis oli statistiliseks analüüsiks väga kasulik. Siinkohal võtan vabaduse kiita taevani minu praktikumi õppejõudu Anastassia Koldet, kes oma armsa huumori, sõbralikkuse ning puust-ja-punaseks selgitustega tegi õppeaine KORDADES lihtsamaks ja meeldivamaks.

Loengutes ja praktikumides õpitut tuli muidugi ka rakendada. Selleks oli kaks kirjalikku ülesannet: väike epidemioloogia teemaline individuaalne kodutöö ja grupiviisiline andmeanalüüsi projekt. Esimene neist kujutas endast ülesannet stiilis “Kirjelda Statistikaameti andmete põhjal suremust erinevates Eesti maakondades aastatel 2000-2015”. Projekt oli aga tunduvalt aeganõudvam. Kuna lihtsalt küsimustikku teha ei lubatud, siis tuli kõigil mingit laadi katse välja mõelda. Peale seda tuli oma vastomandatud statistilisi võluvõimeid kasutades välja selgitada, kas saadud tulemustest midagi huvitavat välja hüppab. Meie grupp uuris näiteks seda, kas joogi värvil on mõju sellele, millisena joogi maitset tajume. Algul tundus see projekt nagu üks pikk ja tüütu ettevõtmine, aga tagantjärgi mõeldes oli päris huvitav.

Mis veel… Ah jaa, Moodle kursus oli väga korralikult ja süstemaatiliselt üles ehitatud. Kummaline, kuidas selline lihtne asi õppimise kohe palju meeldivamaks ja ladusamaks muudab!

Hindamine

Lisaks kodutöö ja projekti hindamisele toimus aine kummaski alaosas üks kontrolltöö. Mõlema ajal võis kasutada kuni ühe A4 suurust abimaterjali. Mulle sümpatiseeris nende kontrolltööde juures väga see, kui süstemaatiliselt need koostatud olid. Kõik oli viimase vindini ilusaks lihvitud. Ei olnud mingit suvalist tühja paberilehte, mille ülaosas on lohakalt trükitud ülesanded. Kontrollifriigi silm lausa puhkas.

Selleks, et praktikumides ikka igav ei hakkaks, toimus kolmel korral praktikumi algul ette teatamata tunnikontroll käesoleva nädala materjali peale. Oi, milline kordamine alati enne tundi käis ja kõik ainult selleks, et avastada, et täna jälle ei tulegi tunnikat…

Üldmulje ja soovitused

Lõpetuseks tasub vast öelda, et natuke vaeva selles aines siiski nägema peab, kuid kui vähegi mõttega kohal oled ning kodu- ja kontrolltööd kenasti ära teed, siis ei teki selle “jubeda” statistikaaine läbimisel mingit probleemi. Praktikumis ära karda küsida, kui millestki aru ei saa. Õppejõud seletab sulle hea meelega uuesti ja uuesti, kuni lõpuks külge hakkab. Rühmas töötamise head tava ei pea vist üle kordama – kõik see “tee oma osa õigeks ajaks” värk. 😉

Olen õppejõuga selle koha pealt nõus, et oleks veidi rohkem kasu, kui arstitudengid oleks värskete statistikateadmistega varustatud siis, kui seda päriselt vaja minema hakkab. Praegu on aga nii. Ja mis seal ikka – kordamine olevat tarkuse ema.

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂