Võtsin mõnda aega hoogu, et seda postitust kirjutama hakata. Poleks uskunud, et leidub aine, mis paneb mind anatoomiat taga igatsema. Vanemate kolleegide õuduslugusid olin kõriauguni kuulnud, kuid oma silm on kuningas. Mikrobioloogia on mingi hoopis uut masti monstrum ning kahjuks avastasin tal rohkem puudusi kui vooruseid. Püüan seda sasipundart nüüd kuskilt otsast harutama hakata. See postitus tuleb tublisti pikem kui tavaliselt, seega võta mugav asend sisse ja mõni snäkk kõrvale. PS! Kõike järgnevat kirjutades ei kahtle ma hetkekski, et mikrobioloogia arstidele vajalik on, kuid seda annaks kordades paremini serveerida.

3 + 6 EAP-d

Esimene semester oli täitsa okei. Koondteemaks oli üldine mikrobioloogia. Mis on bakter, milline ta on, kuidas ja kus ta elab. Lisaks antibiootikumide klassid koos toimemehhanismidega ja diagnostikameetodid. Loengute kõrval toimusid praktikumid, kus õpiti põhilisi bakteritega töötamise meetodeid nagu külv söötmele ja Grami järgi värvimine. Sel poolaastal oli mikrobioloogia nagu iga teine aine. Oli ka kaks kontrolltööd: üks viie esseeküsimusega ning teine 60 valikvastusega küsimusega. Lävendi ületades pandi poolaasta eest arvestus kirja.

Veebruari alguses sai aga ruttu selgeks, et sügis oli möödunud kui vati sees. Igal nädalal lisandus hunnik uusi baktereid (või muid pahalasi), kellest pidi sisuliselt kõike teadma: morfoloogia (ehk bakteri välimus), omadused, virulentsusfaktorid, haigused koos kõige nende juurde kuuluvaga, diagnostika, profülaktika. See oli meeletu ja pidurdamatu teadmistevaling, mis meil tuli osata kahele jalale jäädes kinni püüda. Terve poolaasta konspekt tuli mul täpselt 200 lehekülge.

Loengud ehk lühiülevaade materjalist

Kõigis loengutes ei õnnestunud mul kohal käia, kuid ma pole kindel, kas neist eriti palju kasu oli, kus käisin. Noh, olen alati pigem selline õppija olnud, kellele meeldib rahulikult omas tempos materjali lugeda ja omandada. Üks kord kuulmisest kahjuks ei piisa külge hakkamiseks. Kuna aga materjali oli NII PALJU, siis joosti kõigist teemadest võrdlemisi ruttu üle.

Praktikumid ehk täitsa mõnus oli

Praksides oli teemaks põhiliselt bakterite diagnostika ja äratundmine. Tavaliselt nägigi praks sedasi välja, et algul oli väike teooriaosa ja siis n-ö vabakava järgi preparaatide vaatamine. Paar korda võtsime üksteiselt nt ninast või kurgukaarelt proovi ja külvasime söötmele, et näha, mida põnevat välja kasvab.

Praktikumiosa lõppes preparaatide arvestusega: viis preparaati tuli ära tunda ja nende nimi grammatiliselt korrektselt (seda rõhutati millegipärast iseäranis palju) kirja panna. Üks Grami järgi värvimine tuli ka teha ning tuvastada bakteri põhivorm (kokk ehk kerakujuline või pulk) ja Grami järgi värvumus (positiivne, negatiivne; see omadus kirjeldab bakteri seina ehitust).

Positiivsena jääb meelde õppejõud Kai Truusalu, kellega sai vahel nalja visatud ning kes oma konkreetsete väljaütlemiste taga jäi alati sõbralikuks. Ka ei nämmutanud ta kunagi: rääkis selle ära, mis vaja ja sai kohe praktilise osa kallale asuda.

Seminarid ehk palju kodutööd

Loengutele ja praktikumidele lisandusid veel iganädalased seminarid. Neis tegelesime juhtumülesannetega: oli antud patsiendiga toimunu kirjeldus ning selle põhjal pidi ütlema, mis bakteriga on tegu, milline on ravi jne. Seminarile eelnes omajagu iseseisvat tööd. Teoorias pidi seminari teemad enne tundi kõik ilusti selgeks õppida, Moodle test edukalt sooritada ja juhtumid ära lahendada. Kõige selle muudab veelgi ajamahukamaks tõik, et konkreetset õppematerjali pole, vaid tuleb erinevatest õpikutest, netiallikatest ja mujalt vajalik kokku kraapida. Nii mõnigi kord jäi mul ajapuuduse tõttu mõni ülesanne lahendamata. Õnneks olid enamus minu rühma õppejõududest sellised, kes kõrri ei karanud, kui millelegi vastata ei oska. Mis see koolis käimise mõte siis on kui mitte targemaks saamine.

Mõne seminari eel paluti tervel rühmal koostada ettekanne käesoleva tunni teemadel. Kahjuks juhtus seetõttu tavaliselt nii, et enamus seminariaega või terve see 1,5 h läks selle ettekande peale ning ülesanneteni ei jõudnudki. Usun, et iga inimene õpib erinevalt ning ehk oli mõne jaoks nendest ettekannetest õppimisel ka kasu, kuid mina ei kuulunud nende hulka. See lisas vaid niigi täis graafikule koormust juurde. Üldiselt olid seminaride juhtumid kahtlemata põnevad, kuid õppimisel neist minu jaoks niivõrd palju kasu ei tõusnud, kui oleks lootnud. Jällegi: igaüks on erinev ning Sinu jaoks võivad seminarid õppimisel suureks abiks olla.

Kogu kremplile lisas omajagu segadust juurde see, et loengute, prakside ja seminaride teemad ei ühtinud eriti. Seega oli kõik justkui segamini ning järge pidada oli keeruline.

Ka siinkohal märgin ära ühe õppejõu, nimelt Tatjana Brilene. Tema oli minu arvates vaieldamatult parim seminariõppejõud. Inimesena oli ta alati väga tore ning seletas kõike maagiliselt arusaadavas keeles, jagades tarkust, mida hilisemas elus ka päriselt vaja võiks minna. Sarnaselt minu armsale anatoomia õppejõule Eleonora Rajaveele meeldis ta Tatjanale vahepeal oma mälestusi jagada. Ütleme nii, et olles toorest kala mikrobioloogi vaatepunktist vaadelnud, siis sushiisu on küll läinud.

Kuidas hinne kujuneb?

Aine lõpphinne koosnes õige mitmest osast. Referaat, 1. kontrolltöö (valikvastustega) ja 2. kontrolltöö (üks alaküsimustega esseeküsimus) andsid kokku 20%. Kontrolltöid sai sooritada üks kord ehk siis hea nii neis kui referaadis saada võimalikult hea tulemus, kuna iga punkt loeb. Eksam sisaldas omakorda kahte osa: saja küsimusega valikvastustega test ning kahest alaküsimustega esseeküsimusest koosnev osa. Kumbki andis 40%. Teistest ainetest eristas mikrot see, et 100%-ks loeti parima tulemuse saavutanu tulemust.

Eksami sooritatuks lugemiseks pidi valiktesti tulemuseks saama vähemalt 55%. Küll saime kõik ikka mitu päeva praadida, et teada saada, kas peab kogu eksami uuesti tegema või mitte. Kuuldavasti pole me ainsad, kelle arust võiks selle testi tegemise Moodlesse ümber kolida: säästaks mõlema osapoole aega, närve ja paberit. Mõni õppejõud ajavat siiski veel sõrgu vastu.

Veel tähelepanekuid…

Tahaksin hakata otsi kokku tõmbama, kuid pean veel seda ja teist mainima, mis mulle silma jäi. Mõni õppejõud oli väga sõbralik, sh need, kellest eelpool rääkisin. Mõni seevastu polnud kahjuks eriti vastutulelik. Üldine suhtumine õpilastesse ning õppimise sujuvaks muutmisse jättis soovida. See väljendus muuhulgas ka referaadi subjektiivses hindamises. Teemasid oli hulgim ja need olid õppejõudude vahel ära jaotatud. Kui referaadi tulemused teatavaks tehti, jagunesid tudengid kaheks: ühed said kiita, teised nähtud vaevast hoolimata kesise tulemuse.

Materjali on koguni nii palju, et kõiki teemasid ei jõua loengus kattagi, nt seened ja algloomad. Siiski küsitakse neid töödes/eksamil. Nojah, seened tuleb mikrobioloogia ja algloomad esimese aasta parasitoloogia õpikust ise ära õppida või meelde tuletada.

Selle õppeainel on külluses murekohti, millega pole tahetud/viitsitud läbi aastate tegeleda, nagu vanemate üliõpilaste käest kuulnud olen. See on ikka suur punane lipp, kui igal aastal kukub väga palju õpilasi eksami läbi ning osad peavad n-ö aastaks istuma jääma seetõttu, et järgmisel kevadel vaid mikrobioloogia uuesti teha. Jah, paljud otsustavad selle valiku kasuks siis, kui eksam kaks korda ebaõnnestub. Miks? Arstiõppes saab mistahes aine eksamil kolmandat korda läbi kukkudes automaatse eksmati. Niisiis kardan, et kuna nii paljud aasta-aastalt ebaõnnestuvad, siis on viga süsteemis ja loodan siiralt, et see pigem varem kui hiljem üle vaadatakse.

Kuidas ellu jääda?

Nüüd aga mõned näpunäited, kuidas sellest segadikust võidukalt välja tulla:

• Lisaks üldmikrobioloogia õpikule ilmus sel kevadel viimaks kaua oodatud uuendatud bakterite ja seente õpik. Viiruste oma kohta ei tea veel midagi, kuid materjalid on (kuigi üsna tahumatul kujul) olemas. Inglisekeelsetest õpikutest kasutasin mina vahepeal Murray “Medical Microbiology’t”, kuigi vahepeal oli tekst eestikeelse õpikuga üsna üks ühele, lihtsalt veidi mahukam.
• Visuaalsete õppijate jaoks soovitab iga mikrobioloogia läbinu Sketchy videosid. Tunnistan, et mina nendeni kordagi ei jõudnud. Leidsin, et mul on materjale küllalt ja kui neid veel juurde võtaksin, siis oleks raske kõike hallata.
• Konspektide koostamist soovitan tungivalt alustada KOHE. Võib tunduda, et kui kontrolltöö või eksam on kaugel, siis on aega laialt, kuid iga kontrolltöö (eksamist rääkimata) maht on nii suur, et paar päeva enne alustamine on kahjuks liiga hilja. Proovi näiteks peale iga loengut selle nädala teemade kokkuvõte endale kirja panna. Variant on muidugi kasutada kellegi teise konspekti, kuid olen enda jaoks avastanud, et enda kirjutatud mõttekäigud on ikka tuttavamad ja selgemad ning kõik on täpselt “oma käe järgi” kirja pandud.
• Tahaksin öelda, et keskendu vaid tähtsale, aga kahjuks küsitakse ka pisemaid detaile, seega pean Sind selles osas kurvastama. Küll aga tasub pikaajalisse mällu suunata vaid olulisim. Selge see, et kõik nagunii ei talletu ning kõike, tegelikult enamust sellest infost ei lähe hiljem praktikas vajagi.
• Õpi antibiootikumid esimesel semestril võimalikult selgeks.
• Ära võta referaadi hinnet südamesse. Nagu öeldud, siis sisaldub seal törtsuke subjektiivsust. Anna endast parim, kuid ära lase oodatust kehvemal tulemusel end liialt morjendada.
• Eelmisele jätkuks: pinguta kontrolltöödeks õppides. Iga töö annab lõpphindest küll vaid 6%, kuid iga punkt on kaalul.
• Võta maksimum neist seminaridest, mille õppejõud seletab hästi ja räägib ka eluliselt olulisest.
• Ma tean, lihtsam öelda ja kõik see, kuid usu mind, et saad ka mikrobioloogia tehtud, kui veidi vaeva näed ning süstemaatiliselt endale tähtsama selgeks teed. Kõige võti on tõesti võimalikult vara õppima hakkamine. Kohustused tahavad alati kuhjuda, kuid kui töödeks AEGSASTI kordama hakata, siis saab palju rahulikumalt hingata. Eksami pärast pole ka vaja üleliia muretseda: hinga rahulikult ja mõtle loogiliselt kõige õpitu peale. Küll need õiged vastused teiste hulgast välja ilmuvad. Ja edasi on arstiks saamine juba vaid vormistamise küsimus, nagu öeldakse.

Lõppkokkuvõttes oli muidugi väga põnev kõiki neid baktereid ja viirusi avastada ning saada uusi teadmisi hunniku haiguste kohta, mille kohta enne praktiliselt midagi ei teadnud. Küll aga hingan kergendatult, et see nüüd läbi on.

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂