Igal semestril kostitatakse meid ka vähemalt ühe humanitaarsuunalisema ainega. Esimese aasta kevadsemestril on nendeks meditsiiniteooria ja -eetika ning meditsiiniajalugu. Koolis ei olnud mul küll kunagi midagi ajaloo vastu, kuid see ei olnud mulle ka iseäranis südamelähedane. Meditsiiniajalugu polnud ma aga varem süvitsi tudeerinud, seega tundus see aine paljulubav.

Õppimine ja õpetamine

Üsna pea taipasin, et ei pidanud pettuma. Õppejõud Ken Kalling teab oma ala kohta tõesti tohutult palju ning vähe sellest, ta oskab seda ka võhikutele kaasahaaravalt ja mõistetavalt jutustada. Tema loenguid kuulama-vaatama hakates sai kohe selgeks, et tegu pole inimesega, kes slaididelt maha loeb. Need olid tema jaoks pigem väga üldised suunised selle jaoks, kuhu jutt järgmiseks joosta võiks. Kuna loengutes eriti midagi vaadata polnud, siis hakkasin neid kuulama jalutuskäikudel muude ainete õppimise vahel. See ei tundunud isegi otseselt kui õppimine, vaid meenutas pigem mõne nišitaskuhäälingu kuulamist.

Õppeaine oli jagatud loenguteks ja seminarideks. Pandeemia tõttu olid aga mõlemad salvestatud kujul Moodlesse üles laetud, seega sisuliselt neil vahet polnudki. Kui õppetöö kunagi jälle kohapeal toimuma hakkab, siis hõlmavad seminarid ehk ka arutelu. Tõepoolest, küsida ja arutada on neil teemadel palju.

Loengute-seminaride teemad ulatusid kaugest minevikust peaaegu tänapäeva välja. Käsitleti nii erinevaid ajaperioode (nt antiik- ja keskaeg) kui ka arstiteaduse erialade kujunemist (nt kirurgia ja vaimuhaigused).

Hindamine

Aine läbimiseks oli vaja sooritada neli kontrolltööd. Need polnud n-ö traditsioonilised kontrolltööd, kus oli vaja teada aastaarve jms. Iga töö sisaldas paari arutlevat küsimust. Mõni põhines rohkem loengutes ja seminarides kuuldud ja kinnistunud materjalil, mõni aga rohkem iseenda arvamusel, mis loenguid kuulates tekkis. Tööd ei toimunud kindlal päeval ja kellaajal, vaid iga töö esitamiseks oli paigas tähtaeg. Sisuliselt võis loenguid omas tempos kuulata, peaasi et töö õigeks ajaks esitatud sai. Tagasiside õppejõult tuli üldistatud kirja vormis, et põhipunktid üle käidud saaks.

Peale selle pidi igaüks kirjutama essee. Algselt oli see küll mõeldud ettekannete vormis, kuid kuna kohapeal midagi ei toimunud, siis läksime kirjalikule vormile üle. Arutelu tekitamise eesmärgil tuli igaühel esitada kaasõpilaste esseede kohta kolm küsimust, millele autor ka vastama pidi. Kui oma mõistusest puudu tuli, siis tuli õppejõud alati oma piiritu teadmistepagasiga appi. Teemade valik oli lai – alternatiivmeditsiini usaldamisest parasiitideni, vereringeteooria sünnist ämmaemandate ajalooni. Näites valisin ma oma teemaks sünnitusabi ajaloo.

Üldmulje ja soovitused

Meditsiiniajalugu pole midagi kontimurdvat. Seda tuleks pigem võtta kui lõõgastavat võimalust parasitoloogiast puhkamiseks ja silmaringi laiendamiseks.

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂