Teisel õppeaastal keskendutakse laias laastus inimkeha toimimise seaduspärade lahtimuukimisele. Kui meditsiiniline biokeemia keskendub molekulide tasemele, siis inimese füsioloogias võetakse inimene sarnaselt anatoomiale organsüsteemide kaupa lahti. Füsioloogia kursus on väga mahukas, kuid ühtlasi ilmselt minu teise aasta lemmikaine.

Õppimine ja õpetamine

Sarnaselt mikrobioloogiale ja biokeemiale kestab füsioloogia kaks semestrit. Kogu aine on jaotatud teemaplokkideks. Esimese semestri teemadeks on veri, hingamine, sisesekretsioon, südame-vereringe ja eritumine, lisaks on paar seminari-praktikumi vegetatiivse närvisüsteemi, termoregulatsiooni ja ainevahetuse kohta. Teisel semestril õpitakse kesknärvisüsteemi, erutuvate kudede, meelte, seedimise ja happe-aluse tasakaalu kohta.

Ehk siis teemasid on oi-oi kui palju! Õnneks, erinevalt paljudest teistest ainetest, on füsioloogias korraldus hästi paika pandud. Erinevatel rühmadel on küll sama teema praktikumid erinevatel nädalatel, kuid väga lihtne on aru saada, mida millal teha tuleb. Selle eest tuleb tänada Jana Kivastikku, kellega arstitudengid ka esimese aasta biofüüsika raames kokku puutuvad. Ta ei ole küll aine vastutav õppejõud, kuid arvestades seda tänuväärset tööd, mida ta teeb, siis ta võiks vabalt selles rollis olla. Vähemalt õpilase vaatepunktist on jäänud mulje, et ta korraldab selles aines sisuliselt kõike ja enamgi veel, kõik sujub! Lisaks seletab ta oma loengutes-praktikumides kõike suurepäraselt ja arusaadavalt ning on niisama tore ja sõbralik inimene.

Loengud toimusid minu aastal enamasti veebi teel ehk olid ette salvestatud ja Moodlesse üles laetud. Mõned üksikud (nende õppejõudude poolt, kes ikka vanamoodsat korraldust pooldavad) olid ka kohapeal, kuigi kohalkäimine polnud muidugi mõista suurem asi. Isiklikult loodan, et nad jätkavad nende salvestatud loengutega või vähemalt jätavad need Moodlesse üles. Mulle ikka meeldib, kui saan materjali kodus rahulikult omas tempos läbi mõelda. Ja muidugi salvestust kiirendada ka… 😜

Praktikumides sai teha nii üht kui teist põnevat. Kõige selle ette lugemine läheks ilmatuma pikaks, kuid töid oli veregrupi määramisest kuni uriinierituse mõõtmiseni (jah, päriselt). Kuna kõige põnevam on ikka siis, kui iseennast sündmuste keskele visata, siis pakkusin ennast nii mitmeski praktikumis katsealuseks.

Hingasin 5 minutit koti sisse, et määrata oma põhiainevahetust. Hingasin natuke veel, seekord selleks, et teada saada, milleks mu kopsud võimelised on. Lasin nägemist ja haistmist kasutamata oma maitsemeelt testida. Viisin oma käsivarre painutajalihased lihasväsimust uurides maksimumini. Lasin oma käsivarrele elektroode kleepida ja endale särtsu anda. Väga sürreaalne oli vaadata, kuidas sõrm iseenesest tõmblema hakkas või lausa terve käsi laua pealt püsti kargas.

Praktikumidest jäi eredalt meelde õppejõud Alar Veraksitš. Tänu tema rafineeritud huumorimeelele ja põhjapanevatele selgitustele oli nendes (olgugi, et pikkades) praktikumides käimine alati lõbus ja ülimalt hariv.

Praktikumide protokollide täitmiseks/esitamiseks kasutasime veebikeskkonda (Lt), mis oli algul ehk veidi segane, eriti kuna hingamise teemade protokollid olid pigem keerulised. Peale seda aga hakkas kõik juba rohkem laabuma. Lt oli ka teemade mõistmisel ja hiljem kontrolltöödeks õppimisel imeline abimees, kuna enamus teemasid sisaldas lisaks praktilisele osale palju teoreetilist materjali.

Seminarid olid rohkem teoreetilised ja nõudsid sügavamat mõttetööd. Nende teemadki olid ehk iseenesest keerulisemat/segasemat laadi. Seminarid ei olnud minu lemmikmeetod õppimiseks, kuid kõik sõltus muidugi õppejõust, kuidas tema oma teemat serveeris. Osad toimusid netis, osad kohapeal. Pärast seminari tuli harilikult teha ka test.

Hindamine

Iga suurema teema kohta olid mõne aja tagant kontrolltööd, mis toimusid enamasti praktikumi/seminari alguses. Kokku oli neid 8. Õppeaasta lõpus arvutati välja kõigi kontrolltööde ja samuti seminari testide tulemuste keskmine. Kokku saadavat punktisummat nimetati hellitavalt kaasavaraks ja see osales 40% osakaaluga aine lõpliku punktisumma kujunemisel. Põhimõtteliselt ei olnud kohustust kontrolltöödele kohale ilmuda, kuid sel juhul läheks keskmise arvestusse puudutud töö eest 0 punkti, mis muudaks aine lõpus lävendi ületamise veidi raskemaks. Hea on selle kontrolltööde süsteemi juures aga see, et neid läbi kukkuda ei olnud võimalik, st kui tööd kirjutasid, siis mingid punktid said alati.

Kirjalikul eksamil oli nii lühiküsimusi, esseeküsimusi kui ka üks probleemküsimus, mis eeldas erinevate suuremate teemade seostamise oskust.

Mul endal oli õnn pääseda suulisele eksamile. Seda võimalust pakuti neile 20 õpilasele, kelle kaasavara punktide arv on suurim. Eksamiks tuli valmistuda probleemküsimuste põhjal. Minult küsiti nt une ja ärkveloleku mehhanisme. Peale lühikest ettevalmistusaega kujutas eksam endast vestlust professor Vasaraga. Selgitasin põhilise talle ära ning siis küsis ta veel paar teemaga laiemalt haakuvat küsimust.

Üldmulje ja soovitused

Soovitan füsioloogiale võimalikult palju rõhku panna (õigemini nii palju, kui mikrobioloogia kõrvalt jaksu on), kuna tegu on siiski baasteadmistega inimkeha kohta ning pealekauba on aine väga põnev ja hästi korraldatud. Lisan lõppu veel ka paar omapoolset soovitust:

• Õpi jooksvalt. Mahtu on ikkagi 12 EAP jagu ning selle vahetult enne eksamit pähe surumine on kahjuks liiga hilja ja liiga palju. Kontrolltööd sunnivad sind seda tegelikult niikuinii tegema. Kui sulle meeldib oma käe järgi koostatud konspektide pealt õppida, siis tee neid samuti jooksvalt.
• Kui KT-deks korralikult õpid ja kõik tööd ära teed, siis on võimalus pääseda suulisele eksamile ja minu arvates tasub selle nimel pingutada. Sedasi on kevadel füsioloogiat korrates PALJU vähem materjali vaja läbi käia ning usu mind, see on peale mikrobioloogiat hädavajalik vaheldus.
• Isegi kui suulisele eksamile ei pääse, siis on sul lõpplävendi ületamisel lihtsam, mida rohkem punkte aasta jooksul kogud.
• Valmistu praktikumideks ette ja tööta aktiivselt kaasa. Paku ennast katsealuseks, kui tahad/julged.
• Ja ükskõik, kui palju seda soovitatakse – ära Schmidti õpikut kasuta. 🥲 Okei, proovida ju ikka võib, aga kuulsin, et paljudele see ei meeldinud ning minu suhe sellega kestis ka ümber nii kaua, kui läks aega raamatu suvaliselt kohalt avamisele ja mõistmisele, et selle põhjal ma küll midagi õppida ei jaksa. Kui sulle meeldib õpikute põhjal õppida, siis soovitan pigem mõnda ingliskeelset. Mina proovisin Pococki ja väga meeldis. Samas soovitatakse ka nt Guytonit. Igaühele oma! 🙂
  

  ---

  Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

  Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂