Järjekordse sügissemestri esimene nädal juba lehvitab, seega mõtlesin, et oleks paslik panna kirja mõni soovitus neile, kellel tulev sügis on ülikoolis esimene. Ma tean, et mitmed neist mõtteteradest kõlavad nagu sama vana äraleierdatud jutt, aga vastavad päriselt ka tõele!
- Algus võib ära ehmatada, aga ära muretse – harjud õige pea! Mäletan veel oma koolitee algust, iseäranis anatoomia tunde ja seal võttis ikka silme eest kirjuks, aga tagantjärele mõeldes polnud see ausalt mingi maailma lõpp. Kui varasem ülikooli kogemus puudub, siis võtab veidi aega, et uue süsteemiga kohaneda. Taaskord – jah, ma tean, kui lamedalt see kõlab (hea tal ju oma mätta otsast rääkida…), aga usu mind, et läheb kergemaks!
- Keskendu olulisemale. Materjali hulk on tohutu, aga paratamatu fakt on see, et kui sa just robot või imeinimene pole, siis enamik pisidetaile lõpuks meelde ei jää ja tegelikult pole vajagi! Peaasi, et töötad kogu materjali enda jaoks läbi ja oled kõigega tutvunud. Seejärel tead, kust tulevikus otsida, kui peaks olema meelest läinud. Seega soovitan õppides suurt pilti mitte unustada ja jätta kindlasti meelde kõige olulisem. Midagi pole parata – pea pole prügikast.
- Õpi selgeks, mitte pähe. Vastab tõele, et arstiõppes on siin-seal teemasid, mida tuleb siiski tuimalt pähe tuupida (jah, sina, anatoomia!). Üldiselt aga tõuseb rohkem kasu teemade laiemast mõistmisest ja endale ära seletamisest. Kui tead, MIKS A-le järgneb B, siis on sul teadmistel peas n-ö ankur olemas, mis puhtalt pähe õppimisel puudub ning sinu “teadmiste paatidel” on siis kergem minema triivida. Vali mistahes õppimisviis sulle sobib – õpikud, mõistekaardid, flashcard’id, YouTube’i videod…
- Aktiivne õppimine üle passiivse! Kõigepealt, mida need tähendavad? Passiivne õppimine on nt lihtsalt õpiku või konspekti korduvalt lugemine, aktiivse alla kuuluvad mh flashcard’ide abil õppimine ja teisele inimesele (või miks mitte ka iseendale) peast teema selgitamine. Ma ei hakka salgama, et aktiivne õppimine on kõvasti väsitavam, sest see on ajule raske, aga sedasi n-ö õpitut taasluues kinnistub materjal paremini.
- Ära õpi hinnetele ja ära võrdle enda hindeid teistega. Need ei loe lõppkokkuvõttes midagi, ei ole tegelikult heaks näitajaks sellest, kui edukalt materjali omandasid ja tekitavad stressi. Ära saa valesti aru – see pole üleskutse mitte pingutamisele, vaid olulisemale keskendumisele. Kõige rohkem loeb ju tulevases arstitöös see, mida igast õppeainest päriselt kaasa võtad, mitte see, mis number sulle ÕIS-is vastu vaatab.
- Enesedistsipliin on edu võti. Kuigi võib tunduda, et kontrolltöö/eksam on mägede taga, siis tasub aegsasti materjali piiluda ja konspekte koostada (või siis neid vähemalt otsida ja lugeda, kui ise kirjutada ei taha). Tihti on tööde mahud ikka suured, aga asi läheb ladusamalt, kui kõike viimasele hetkele ei jäta.
- Õppida üksi või grupis? Üks klassikalisi õppimissoovitusi on, et õpi grupis. Mina ütleks, et õpi nii, kuidas tunned, et just sulle paremini sobib. Tõsi on, et mitmekesi õppides saab teineteisele teemasid selgitada ja küsimusi esitada. Samas olen kogenud, et vahepeal läheb grupiõpe veidi liiga jutuvadaks kätte ära ja tõhusast ajakasutusest ei jää enam midagi järele. See ongi väga individuaalne – kellele meeldib rohkem omapäi vaikuses, kellele rohkem mitmekesi koos õppida. Mina ise näiteks tunnen, et ise õppides saan materjali läbida rohkem omas tempos ja saan kõik rahulikult läbi mõelda. Samas mõnikord on mõnus ka teistega mõtteid põrgatada ja kontrollida, kas olen kõigest ikka õigesti aru saanud. Leia sinagi just endale sobiv õpirütm!
Loodan, et leidsid endale siit midagi kasulikku, mida kõrva taha panna ja tunned ennast nüüd seda teekonda alustades tibake kindlamalt!
Kaanepilt: freepik.com
Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?
Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂
