Mul oli tegelikult plaanis veidi möödunud poolaastast muljetada, kuid tundsin, et ei saa enam käesolevat postitust edasi lükata. Nimelt küsitakse mult (ja ilmselt enamikelt arstitudengitelt) pidevalt, millal ikka see spetsialiseerumine toimub, kas sul mingid praktikad ka juba on… Niisiis, siin on kokkuvõte kadalipust, mis tuleb Eestis teel arstiks saamiseni läbida.

Esmakursuslasest üldarstiks

Esimene etapp sel teekonnal on 6 aastat õpet meditsiiniteaduste valdkonna (niiviisi nimetatakse nüüd arstiteaduskonda) arstiteaduse õppekaval. Õppe pikkusest lähtuvalt nimetatakse õppeastet integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppeks ehk sisuliselt saab õppe läbinu magistrikraadi. Ütlen kohe alguses ära, et sellel ajal spetsialiseerumist ei toimu.

Prekliiniline õpe

Need 6 aastat jagatakse prekliiniliseks ja kliiniliseks õppeks. Esimesed 2,5 aastat on prekliinilist õpet. Selle jooksul on kogu õpe enamjaolt teoreetiline – õpitakse üldiselt vajalike alusteadusi, inimkeha, selle toimimist ja mittetoimimist n-ö õpiku põhjal tundma. Erinevates õppeainetes on ka praktikume, kuid patsientide juures veel ei käida. Arstiõppes kehtib n-ö kursuste süsteem ehk igal semestril on kindlad õppeained, mis tuleb kindlasti sellel semestril läbida. Kui paljudel muudel õppekavadel on nii, et saab mingil määral ise otsustada, millal mingit õppeainet võtta tahetakse, siis arstiteaduses on karm reegel läbida kõik õppeained selleks ettenähtud ajal.

Kliiniline õpe

Järgneval 2,5 aastal ootab ees kliiniline õpe. See tähendab, et järjest käiakse õppeainete kujul läbi sisuliselt kõik meditsiinivaldkonnad. Õpe toimub reeglina haiglas, st lisaks loengutele-seminaridele käiakse ka väga palju patsiente vaatamas. Suurem rõhk on iseseisval tööl – teemad tuleb enne praktikumi tulemist ise selgeks teha. Prekliinilisest õppest eristab kliinilist veel see, et pole enam mitu õppeainet samaaegselt, vaid kõik erialaained läbitakse järjest – neid nimetatakse tsükliteks. Iseenesest on see hea – saab ühele teemale korraga keskenduda. Samas on tihti nii, et tuleb nt käia mitme nädala jooksul iga päev ühe eriala praktikumides ja siis kohe pärast nende lõppu eksam/arvestus teha.

Praktika ja eksam

Arstiteaduse kuues aasta on üleni praktikale pühendatud – käiakse sisuliselt sõna otseses mõttes juba tööd tegemas, olgugi et õpet nimetatakse endiselt tsükliteks. Läbida tuleb nt üks tsükkel perearstindust, üks tsükkel erakorralist meditsiini jne. Kuigi praktikandid teevad kuuendal aastal juba tööd, siis vähemalt suuremates haiglates selle eest ei maksta. Erinevalt nt Soomest, kus arstitudengid saavad vääriliselt tasustatud. Seega pole imestada, et paljud lähevadki üht või teist praktikatsüklit hoopis välismaale tegema, rääkimata hilisematest valikutest seoses töökohaga. Aga jätame selle põletava teema teiseks korraks…

Praktika lõpeb üks kuu enne suurt lõpueksamit. See on aeg, mille jooksul ei teegi arstitudengid muud, kui vaid õpivad eksamiks. Alates järgmisest õppeaastast ei ole eksam ainult teoreetiline, vaid sisaldab ka praktikaosa. Eks näis, mis sellega saama hakkab.

Seega, pärast 6 aastat õppimist ja edukat lõpueksamit saab arstitudengist üldarst, kes võib töötada päris paljudes valdkondades, hoolimata sellest, et pole veel spetsialiseerunud.

Üldarstist eriarstiks

Arstide spetsialiseerumine algab alles residentuuris, st eriarstiks saamise õppe käigus. Residentuuri astumiseks tuleb sooritada eksam. Osad teevad seda kohe samal suvel, mil üldarsti kutse omandavad, aga täiesti vabalt võib seda teha ka hiljem. Muide, residentuur pole kohustuslik.

Võimalikke erialasid on üle 40 ja õpe kestab sõltuvalt erialast 3-5 aastat. Selle aja jooksul läbitakse erinevaid erialasse puutuvaid tsükleid, kus õpitakse uusi teadmisi kui ka tehakse arsti tööd. Kindlasti on nii mõnedki teist käinud sellise arsti vastuvõtul, kelle nimesildilt võib lugeda “arst-resident”.

Residentuuris saab lisaks peaerialale valida ka kõrvalerialasid, nt psühhiaatria koos lastepsühhiaatria kõrvalerialaga. Samuti on võimalik läbida mitu residentuuri.

Siinkohal on paslik selgeks teha üks võib-olla levinud valearusaam – ka perearst on eriarst ehk ta on läbinud residentuuri.

Doktorite doktorikraad

Teadushuvilistel arstidel on võimalik astuda ka doktoriõppesse ehk omandada lisaks MD kraadile PhD. Doktoriõpet saab läbida sellest hoolimata, kas arst on läbinud mõne residentuuri või mitte. Õppe kestus on minu teadmiste kohaselt veidi muutlikum kui eelnevatel õppeastmetel, kuid ülikooli veebilehe sõnul on võimalik täiskoormusel õppides doktorantuur läbida 4 aastaga.

Doktorikraadi omandanud arst võib jätkata tööd nii akadeemilisel tasandil ehk õppejõu ja/või teadlasena kui ka töötada spetsialistina mujal.

Muud valikud

Tegelikult ei kohusta keegi üldarsti minema ei residentuuri ega doktoriõppesse, kui ta seda ei soovi. Ka üldarst leiab hõlpsasti tööd nii Eestis kui välismaal. Samuti pole sõna otseses mõttes arstitöö ainus võimalus arsti teadmisi rakendada. Arstid saavad töötada ka nt riigiasutustes ametnike ja ekspertidena, tegeleda ettevõtlusega jpm.

Kaanepilt: rawpixel.com (Freepik)

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂