Neljas aasta arstis on tegelikult juba lõpusirgel, aga ma jõuan alles nüüd eelmisest semestrist kirjutamiseni? Pole vist ime, et arstiõppes läheb vahel päris intensiivseks! Siin on aga nüüd väike kokkuvõte kõigest, mis sügisel toimus.
Nüüd oleme juba peadpidi sügaval kliinilises õppes sees ja õppimine käib tsüklite kaupa ehk üks aine korraga. Sõltuvalt sellest, millise numbriga rühmas olla, on kas sisehaigused sügisel ning kirurgia ja nipet-näpet muid aineid kevadel või vastupidi. Kuna sisehaiguste poolaasta on omajagu mahukam, siis enne kliinilise õppe rühmadesse jagamist oli meil rühmasiseselt selle numbri üle arutelu, et kas soovime veidi vabamat talvevaheaega või siis kevadel varem koolist lahti saada. Otsustasime raskema enne teha ehk “ohverdada” oma jaanuar sisehaigustele, et see-eest kevadsemester veidi mõnusam oleks.
Seega – sisehaigused! See on tohutu 28 EAP-ne (ühe semestri standardmaht ülikoolis on 30 EAP-d) kompleksaine ehk koosneb paljudest väiksematest osaainetest. Nendeks on laborimeditsiin, endokrinoloogia, pulmonoloogia, nakkushaigused, kardioloogia, gastroenteroloogia, hematoloogia, reumatoloogia, geriaatria ja nefroloogia. Nii suur ampluaa erinevaid erialasid, et saime peaaegu kogu haiglale tiiru peale ja isegi Põlvas käisime ära. Nende kümne hulgast kolm – kardioloogia, pulmonoloogia ja gastroenteroloogia – on nö suur kolmik, millest igaüks kestab 2,5-3 nädalat. Ülejäänud on kestusega umbes nädal, mõned päevad siia-sinna.
Mida kõike need sisehaigused sisaldavad?
Semester algas kahe loengunädalaga. Sel ajal olid päevad otsast lõpuni erinevate ainete (nii sisehaiguste kui kirurgia poolaasta teemaliste) loengutega täidetud. Käisin neis kohal nii palju kui jaksu oli, kuigi ma olen alati olnud rohkem selline, kes ei õpi mitte loengutest, vaid kodus rahulikult iseseisvalt.
Viimaks tuli ka tsüklite avapauk, milleks minul oli hematoloogia ehk vereloomehaigused. Samas aines kirjutasin kohe ka oma akadeemilise haigusloo. Igaüks peab valima ühe sisehaiguste eriala, milles kirjutada haiguslugu, st küsitleda-uurida patsienti ning kirjutada nii konkreetsest haigusjuhust kui ka haiguse teoreetilisest taustast. Otsustasin hematoloogia kasuks, kuna mul polnud mingit muud eelistust ühegi sisehaiguste eriala suhtes, v.a leige huvi hematoloogia vastu. Ja muidugi, mida varem semestris igasugused kirjalikud asjad tehtud saab, seda parem! “Minu patsiendil” oli üsna harvaesinev haigus, mida me aine raames tegelikult ei õppinud, aga seda põnevam oligi.
Järgnes reumatoloogia ehk sidekoehaigused. Võib öelda, et varasemalt oli mul reumatoloogiast üsna ähmane arusaam. Oleme vist kõik kuulnud räägitavat eakate liigesevaludest ja reumast (ei ole tegelikult reumatoidartriit, vaid hoopis reumaatiline streptokoki poolt põhjustatud palavik!), aga reumatoloogia hõlmab palju laiemat hulka haiguseid. Loogiline ju ka – sidekudet leidub kehas igal pool, sh siseelundites, mitte vaid tugielundkonnas. Õppejõud olid väga muhedad ja armsad ning muutsid selle minu jaoks ehk mitte nii huvitava erala lihtsasti mõistetavaks. Minu jaoks eriti armsaks muutis selle aine see, et õppejõud olid ise kõikehõlmava õppematerjali koostanud. Kahjuks tuleb seda vaid vähestel erialadel ette.
Järgnes nefroloogia ehk neeruhaigused, mis oli ilmselt üks segasemaid nädalaid üldse. Põnevaim oli hemodialüüsi ehk neeruasendusravi osakonna ringkäik. Seal käivad patsiendid, kelle neerud ei tööta ning seetõttu peab kogu nende vere jääkaineid eemaldavast masinast läbi laskma. Seda tehakse tavaliselt 3 korda nädalas ja üks ravikord kestab 4-5 h. Ehk on põnev teada, et on ka teine neeruasendusravi võimalus, mida saab kodust teha – peritoneaaldialüüs ehk dialüüsivedelik lastakse kõhuõõnde, kus jääkainete filtrina toimib inimese kõhukelme ise. Sellest hoolimata on neeruasendusravi “lõppsihtkoht” siiski neerusiirdamine.
Järgmiseks tuli väga kiire, kolmepäevane geriaatria ehk eakatele keskenduva eriala tsükkel. Muide, geriaatria residentuuri hetkel Eestis polegi, kuid mulle jäi mulje, et selle kallal tehakse järeleandmatult tööd. Tutvusime pealiskaudselt nt eakate sündroomidega, ravimite kasutamise iseärasustega, aga ka elu lõpu teemadega. Ühel päeval külastasime ka Põlva haiglat, kus hindasime eakate sündroome ja raviskeeme ning saime kahepeale ka oma patsiendist väikese haigusloo teha.
Seejärel tulid teineteise otsas kaks “suurest kolmikust” – kõigepealt gastroenteroloogia ehk seedekulgla haigused. Selle raames nägime palju-palju endoskoopiaid ehk seedetrakti vaatlust seespoolt, kasutades toru otsas olevat kaamerat. Vaatasime nii gastroskoopiat (kaamera söögitoru kaudu makku ja vahel ka kaksteistsõrmiksoolde) kui ka koloskoopiat (jämesoole uuring).
Kohe otsa tuli kardioloogia ehk südamehaigused, mis oli ehk üks keerukamatest, aga samas mitmekülgsematest ainetest. Kõik enam meeles ei olegi, aga nägime nt sellist protseduuri, mille raames aeti patsiendi radiaalarterist kateeter sisse kuni südame pärgarteriteni ja paigaldati neisse šunt. Seda tehakse siis, kui pärgarterid on lubinaastude tõttu ahenenud ja see võib tekitada südame hapnikunälga kuni infarktini välja.
Järgmiseks tulid nakkushaigused, kus kõik õppejõud olid ülimalt innukad, mis tegi praktikumid hulga põnevamaks. Eriala olemuse tõttu veetsime enamiku praktikume seminariruumis. Ühes tunnis saime harjutada isikukaitsevahendite õigesti selga panemist ja ära võtmist. Huvitav oli nt ka näha, et gastroenteroloogid ja nakkusarstid lähenevad hepatiidiviirustele üsna erineva nurga alt. Õpilasena ajas see muidugi veidi pea sassi.
Kolmas suur eriala – pulmonoloogia ehk kopsuhaigused – algas täitsa detsembri lõpus, nii et enamik tsüklist jäi uude aastasse, mis hakkas kohe 2. jaanuaril. See oli esimene aasta, kus tuli ka jaanuaris koolis käia. Eks ta veidi harjumist vajas… Kopsuhaigused oli ka väga põhjalik tsükkel, kus käisime lisaks Kliinikumi peahoonele ka tuberkuloosihaigetega tegelevas osakonnas (meenuvad kohe need aasta alguse krõbekülmad – 20 °C hommikud, mil oli väga värskendav kooli liigelda). Samuti saime läbi proovida kopsuarstide tehtavaid teste, nt hingamisuuringud ja torketestid allergia tuvastamiseks.
Lähenemegi lõpusirgele – järgmiseks endokrinoloogia ehk hormonaalsete häiretega tegelev eriala. Selleks ajaks oli juba vaja vanade ainete kordamisega pihta hakata, seega tuleb tunnistada, et ei saanud 100% endokrinoloogiale keskenduda. Nagu õppejõud aga ise korduvalt väitsid, siis endokrinoloogia on lihtne! Eks ta olegi, kui hormoonide regulatsiooni suunad (mis surub mida alla, mis soodustab mida…) peas ära klaarida.
Semester lõppes kolmepäevase laborimeditsiini kiirkursusega. Koos eksamiks kordamisega oli see päris peadpööritav, aga õnneks on laborimeditsiin üks vähestest ainetest, kus on õppejõud ise korralikud materjalid koostanud – respekt! Seekordne laborimeditsiin süvendas veidi eelmise kevade oma ning võtsime ka veidi uusi teemasid läbi. Kuidas siis muidu, kui saime ka teineteisel jälle verd võtta.
Pärast semestrit
Laborimeditsiin lõppes reedel (selleks ajaks olime juba jaanuari lõppu jõudnud) ning sisehaiguste eksam lehvitas juba järgmise nädala reedelt vastu. Jätkasin kõigi ainete kordamist nii, nagu terve jaanuari jooksul teinud olin. Mulle olid kasuks semestri jooksul koostatud konspektid. Nagu võib-olla sellest postitusest aimata on, siis olen täielikult korralike õppematerjalide fänn, seega nähes, et enamik õppeaineid neid kahjuks ei paku, siis võtsin nende koostamise ise käsile. See on olnud üks mu viimase aja suurimaid ettevõtmisi ja olen selle üle päris uhke, eriti kuna ka mitmed kaasõpilased positiivset tagasisidet andsid. Jätkasin konspektidega kevadel ning on plaan ka järgmisel kursusel sama joont hoida.
Kui veebruari alguses viimaks eksamiruumist välja jalutasin, ei olnud loomulikult kohest vabanemistunnet, kui oled harjunud vahetpidamata hommikust õhtuni õppima. Tehtud ta aga sai ja üsna edukalt! Ees ootas tervelt nädal (eks ta vähe oli, aga midagigi!) puhkust kuni uue semestri alguseni… kui mind tabas samal eksamipäeva õhtul mingi müstiline haigus, mis kestis, kuni kool jälle pihta hakkas ning mille põhjusele lõpuks jälile ei saanudki. Tööteooria on, et tegu oli stressiga, aga mine tea… Ütlematagi ei olnud ma selle üle kuigi õnnelik.
Kokkuvõtteks – sisehaigused olid ägedad, aga uuesti ei teeks! 😜
Tsükliõpe oli midagi uut. Semestri jooksul ei olnudki väga pingeline, kuna iga eriala ei lõppe omaette eksamiga – lihtsalt kulgesin ühest tsüklist teise kuni suure eksamini välja. Ma eelistaks siiski seda, kui iga eriala lõpus oleks omaette eksam/arvestus. Eks ta jooksvalt veidi stressirohkem oleks, kuid vähemalt ei ole lõpus monstrumeksamit. See on ilmselt mingi vana aja pärand ja eks saab näha, kas see kunagi muutub või mitte. Kirurgia poolaastal oli kirurgia ainetega samamoodi, kuid nende kogumaht oli palju väiksem ja lisaks oli ka aineid, mis lõppesid arvestusega, nii et nende taha sai jooksvalt nö linnukese ära teha. Viiendal aastal selliseid kompleksaineid enam ei olegi. Nendest kõikidest rohkem aga järgmistes postitustes. Lähipäevil siirdun nädalaks Rootsi nagu viimasel paaril aastal. Ei jõua neid mõnusaid Rootsi võbinaid ja keele harjutamist ära oodata!
Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?
Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂