September on märkamatult lõpule lähenemas. Tundub, et nii juhtubki, kui koolis jagatakse rohkem tarkust kui ühe kolju sisse ära mahub. Mine tea, ehk ühel hetkel pilgutan silma ja järgmisel juba olengi arst valmis, kellel kuus aastat tarkust kitlihõlma all. Senikaua aga tuleb kõik need teadmised siiski kenasti pähe ära mahutada. Neid on seal tõepoolest juba omajagu! Selles postituses annan väikse ülevaate sellest, mida senimaani õppinud oleme.

Anatoomia, anatoomia ja ikka anatoomia…

Ausalt öeldes vääriks anatoomia lausa omaette semestrit, kus saaks ainult temale pühenduda ning kõik köbrukesed ja vaokesed pähe õppida. Meie õppejõudki meenutab vanu häid aegu, kus anatoomiat õpiti kolm semestrit. Meie aga peame olema eriti tublid studiosused ja saama hakkama kahega. Tunnis on meil nii kiire, et mõned luud jäidki lihtsalt vahele. Need tuli siis ise kas õpikute, atlaste või laibakumi abiga endale selgeks teha. Väike sõnaseletus: laibakumi all mõtlevad arstitudengid preparatsioonisaali. Seal viiakse kevadsemestril läbi süvapreparatsiooni ning õpitakse anatoomias surnukehade peal põhimõtteliselt kõike peale luude.

Esimestes praktikumides oli tõesti selline tunne, et KUIDAS? Kuidas on võimalik see kõik ilusti kahe kõrva vahele saada ning sinna talletada? Lisaks ka, miks on vaja neid luid viimse kühmukeseni teada? Esmasest ehmatusest saab aga üle siis, kui võtad luud koos õpikuga ette ning käidki nad kõik üksipulgi läbi. Meeldiv üllatus oli ka see, et väga suur osa nimetusi korduvad. Eriti hea on endale selgeks teha, mida need ladinakeelsed sõnad päriselt tähendavad. Sedasi oskad juba pooleldi ka ise neid nimetusi kokku panna, kui need päris hästi veel pähe jäänud pole.

Mõned luud on väga lihtsad ja toredad, teised aga natuke suuremad pähklid. Näiteks on puusaluu ehk os coxae üks kõige “huvitavamaid” luid, kuna ta on üsna suur ja ebakorrapärase kujuga, mistõttu tuleb tema peal osata nimetada 38 erinevat kohta/struktuuri. Muide, kas teadsid, et puusaluu koosneb tegelikult kolmest eraldiseisvast luust, mis alles puberteedieas ühtseks luuks muutuvad? Nendeks on niudeluu ehk os ilium, istmikuluu ehk os ischii ning häbemeluu ehk os pubis. Lisaks kohtab mõne teise luu peal selliseid põnevaid keeleväänajaid nagu sulcus tendinis musculi flexoris hallucis longi ehk pika suurvarbapainutaja kõõluse vagu. Enne tema ette vuristamist tuleb ikka kopsud korralikult õhku täis tõmmata!

Anatoomiat süvitsi õppides kujunevad naljakal kombel välja lemmikorganid, hetkel täpsemalt lemmikluud. Ma pole kindel – võib-olla olen mina ainuke selline veidrik. Sellegipoolest on hetkel minu lemmikluuks saanud põlvekeder ehk patella. See pole nii seepärast, et teda on väga kerge selgeks õppida (mis on kahtlemata tõsi), vaid seepärast, et ta on nii armsalt ümar, justkui merekarbikujuline.

Nüüdseks oleme luudega juba mõnda aega ühel pool ning lõpetame kohe ka luude vaheliste liigeste ja sidemete õppimist. See tähendab seda, et juba sel nädalal tuleb ideaalselt osata suuliselt ära vastata luud ning järgmisel nädalal on kirjalik arvestus liigeste peale. Seda kõike muidugi ladina keeles! Luud hakkavad mul juba vaikselt peas nö õigetele kohtadele asetuma, kuid enne nende vastamist tahan siiski kindlasti veel paar korda laibakumis käia ning kõik kindla peale selgeks teha. Sidemete õppimiseni pole ma iseseisvalt veel jõudnud, kuid seegi pole enam kaugel – arvestus tuleb lihtsalt ette. Anatoomia õppimiseks on lisaks õpikule ja kohapeal õppimisele veel alternatiive, mida kindlasti mõnes tulevases postituses ka tutvustan.

VÕTA või mitte VÕTA

Kuna osad arstiõppe baasained kattusid nendega, mida geenitehnoloogia baka ajal õppisin, siis oli mul võimalus need soovi korral üle kanda. Tükk aega mõtisklesin siiski selle üle, kas seda teha või mitte. Ainete terviklikuks ülekandmiseks on selline süsteem nagu VÕTA ehk varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine. Sellel on aga üks konks. Nimelt, kui on soov kandideerida tulemusstipendiumile, siis peab iga aasta lõpus olema tehtud 60 EAP-d ehk ainepunkti ja seda kumulatiivselt. See tähendab, et esimese aasta lõpuks teed ära 60 EAP-d, teise aasta lõpuks 120 EAP-d jne. VÕTA-ga üle kantud ainepunktid aga sellesse punktiarvestusse sisse ei lähe, mis tähendab, et seetõttu jäädakse justkui pidevalt punktide osas maha. Muidugi juhul, kui oled ülimalt tubli ja teed piisavas koguses vaba- ja valikaineid ette ära, siis on teoreetiliselt võimalik see vahe jälle katta, kuid ka nende ainete moodulitel on punktipiir ees.

Seega oli mu valik järgmine. Ma võisin kanda ained üle, saada seeläbi esimesel semestril veidi vabamalt hingata ning “pääseda” teemadest, mille juba selgeks õppinud olen, kuid kaotada võimalus kunagi tulemusstipendiumile kandideerida. Teine võimalus oli kanda osad ained üle poolikult ning teised teha tervikuna uuesti, mis tähendaks suuremat koormust, aga stipendiumile kandideerimise võimaluse alles jäämist.

Lõpuks otsustasin ma siiski VÕTA taotluse sisse anda. Minu ülekantavateks aineteks said bioloogia esimene pool, meditsiiniline keemia ning biofüüsika. Kahjuks on terve arstiteaduskonna peale (st mitte ainult arstiteaduse tudengid ja mitte ainult esmakursuslased) mõeldud ainult üks stipendium, mida on üsna raske saada. Leidsin, et pole mõtet end selle “võib-olla” pärast pooleks rabeleda. Asja võib ka vaadata selle nurga alt, et olles kord VÕTA-t teinud, kaob see “stipendiumimure” justkui ära ning pole seda pidevalt kuklas närivat mõtet, et kui nüüd seda eksamit A peale ära ei tee, siis stipendiumi ei saa! Selle vabanenud ajaga on nüüd võimalik ka midagi muud kasulikku ette võtta. Näiteks võtsin ma juurde rootsi keele aine, kuna olen parandamatu skandinofiil.

E-õpe: rõõmud ja mured

Jätkuva koroonaohu tõttu toimuvad meil peaaegu kõik loengud küberruumis. Ühest küljest on see hea – saab ise otsustada, millal on sobiv aeg loenguid vaadata. Teisest küljest võib see aga osutuda ka probleemiks. Väga kergesti juhtub, et vaatamist vajavad loengud hakkavad kuhjuma – kas lükatakse neid edasi või ununeb mõni loeng sootuks. Eelmisel nädalal proovisin siiski kõigi loengutega rööpasse jõuda ning katsun seal ka püsida. Seda tunnet, et kohustusi on liiga palju ning ei suuda kõike hallata, on niigi liiast, seega tasub kõigega püüda niivõrd joone peal püsida, kui see võimalik on.

Mida lisaks anatoomiale õppinud olen?

Histoloogias lõpetasime üsna lühikese tsütoloogia ehk rakuõpetuse osa (seda oli tegelikult täpselt üks praktikum) ning tegime selle peale ka kontrolltöö. Nüüd uurime juba epiteelkude. Ladina keeles õppisime mõningaid hääldusreegleid ning proovisime tunnis ka erinevaid meditsiiniteemalisi sõnu hääldada. Sissejuhatavas aines tegin ühe kodutööna valmis selle semestri ajajoone, tänu millele sain teada, et semestri viimasel nädalal on peaaegu igal päeval mõni arvestus või töö.

Üldiselt olen aga positiivselt meelestatud. Anatoomia võtab küll vahepeal ninast vere välja, kuid sellistel hetkedel mõtlen selle peale, kuivõrd põnev saab olema see aeg, kui kõik teoreetiline on selge ning saan edasi liikuda kliinilisse õppesse. Nüüd aga sukeldun taaskord õpikutesse ning jagan juba õige pea midagi uut ja põnevat!

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen.