Mul on selline tunne, et võib-olla lobisen ma siin liiga palju anatoomiast. Samas, eks see arstitudengite esimene kooliaasta keerlebki ju tegelikult ülekaalukalt anatoomia ümber. Saame seda söögi alla ja peale, õpime kodus, koolis, teel kooli ning peale tunde veel selliselgi kellaajal, mil enam ühtki (normaalse eraeluga) hingelist Biomeedikumis pole. Vahepeal õpime ehk ka unes. Mitmed vanemate kursuste tudengid on samuti sõnu peale lugenud, et anatoomia ikka une pealt selgeks õpiksime. Niisiis, seda olengi suures osas viimase poolteise kuu jooksul teinud ning seda rõõmu jagub lausa kevadeni välja. Teen väikese vahekokkuvõtte sellest, kui kaugel õppimisega oleme, mis on tulekul ning enda tähelepanekutest anatoomia õppimisel.

Ahhaa-ahhaa – mul selge on A(natoomia)!

Nüüdseks oleme saanud selgeks kogu skeleti ja liigesed. Seda õppeprotsessi kirjeldasin veidi ka eelmises postituses. Kõigepealt õppisime ära kõik luud peale kolju, milleks oli meil aega veidi alla nelja nädala. Kooli alguses tundus see luude õppimine nagu täiesti võimatu missioon. Mõnda aega kartsin, et võib-olla ma ei saagi sellele nö anatoomia lainele pihta ning kukun haledalt läbi. Mingil imekombel aga hakkasid kõik need luud ühel hetkel üheks terviklikuks luukereks liituma, kuni lõpuks oligi kõik selge nagu lapsemäng! Pole see õppejõud suulisel vastamisel nii range midagi, kui oled kõik hästi käppa saanud.

Seejärel tuli meil pähe ajada kõik liigesed ja sidemed. Tegelikult pidi algselt luude suuline ning liigeste kirjalik arvestus olema samal päeval, kuid õnneks otsustas õppejõud ümber. Luud vastasime ühel praktikumil, liigesed teisel. Liigeste ja sidemete õppimine tundus veel hirmsam kui luud, sest neid pole meil otseselt (kui paar mudelit välja arvata) võimalik preparaatide pealt õppida. Põhiline õppematerjal oli konspekt, mis tuli endale pähe ajada. Seega oli see osa pigem teoreetiline, mistõttu tundus ka palju tundmatuma maana. Sellest hoolimata hakkasid ka liigesed lõpuks pähe.

Kui praktikumiruumi saabusid koljud, siis hakkasid meie enda pead plahvatama. Kolju puhul polnud niivõrd oluline iga vao ja köbrukese ära õppimine, vaid tähtis oli selgeks saada kolju tervikuna. See tähendab kõiksuguseid auke, mulke, vagusid jne, mis tekivad mitme koljuluu kokku panemisel. Kõige suurem pähkel oli kesk- ja sisekõrv, mis asuvad täiesti ühe luu (os temporale ehk oimuluu pars petrosa ehk kaljuosa) sees, mistõttu pidi seda suures osas oskama peas ette kujutada. Asi ei piirdu seal ainult cavum tympani ehk trummiõõne seinte ära õppimisega, vaid seal jookseb ka igasuguseid närvide kanaleid ja muud põnevat. Nagu aga ka eelnevatel kordadel, sai mingil imekombel lõpuks ka kolju koos oma keeruka kõrvaga selgeks ning suuline vastamine läks hästi.

Kuidas käib anatoomia õppimine

Olen märganud, et anatoomia teemaplokkide õppimisel kerkib mul esile muster, täpsemini justkui tsükkel, mis iga uue teemaga kordub. Esimene faas on kaos – kõik tundub meeletult keeruline ja kindlasti ei ole võimalik seda selgeks saada. Kuskilt otsast õppimisega pihta hakates sisenen varsti teise faasi, mida võib luuleliselt nimetada koidufaasiks. Hakkab tunduma, et asi pole enam nii lootusetu ning hakkavad tekkima ähmased seosed. Tekib väike lootus, et ehk ikka saan selle kõik arvestuse ajaks selgeks. Viimaks saabub pärast tunde ja päevi õppimist heureka faas – teema on imekombel selgeks saanud ning tundub nüüd niivõrd lihtne. Pärast õnnestunud arvestust on alati eriti magus tunne.

Anatoomiat õppides on väga toredad hetked alati ka need, kui avastad, et sellised kehaosad ja struktuurid on endal tõesti ka olemas. Näiteks sai näokoljut õppides ikka korduvalt oma sarna- ja alalõualuu erinevaid osi kombatud, seda muidugi desinfitseeritud kätega. See võib tunduda küll väga naljaka ja iseendast mõistetavana, kuid iseenda peal erinevad luuosad üles leida on ikka kuidagi kirjeldamatult tore. Üsna harjumuslikuks on tahes-tahtmata saanud ka erinevate valude korral juurdlemine, et mis seal kohas täpselt asub ja mis seal valutada saab. 🤔

Mis on tulekul?

Juba ülejärgmisel praktikumil hakkame õppima lihaseid! See tähendab seda, et peame ilmuma kohale nagu õiged arstid muiste ehk kitlis ja kinnastatud kätega ning hakkame meie jaoks eelnevalt prepareeritud laipade abil õppima. See saab alguses olema kindlasti väga harjumatu, kuid praktika on nüüdseks näidanud, et harjumine käib ruttu. Luid õppima hakates tundus seegi väga veider, kuid nüüdseks ma vaevalt enam mäletan seda kõhklust. Niivõrd tavaliseks sai see praktikumis ja laibakumis luude kokku sobitamine, vagude silitamine ja mulkude surkimine.

Veidi hirmutav on see, et lihaste õppimiseks on meil kõigest kolm praktikumi, peale mida ongi kohe arvestus. Tundub, et see kaosefaas hakkab jälle saabuma. 😅 Alati tuleb aga säilitada positiivset mõtlemist. Kui senimaani on kõik õnnestunud, siis küll laabub ka seekord. Avastan end ka ikka ja jälle mõttelt, kui veider ja samas üliäge on see, mida praegu õpin. See mõte annab alati motivatsiooni juurde. Poleks end veel veidi aega tagasi elu sees arstitudengi ning veel vähem tulevase arstina ette kujutanud, kuid vähehaaval hakkab seegi mõte koduseks saama. Nüüdseks olen päris kindel, et tegin õige valiku ja ootan põnevusega kõike, mis on veel ees!

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Nüüd on Sul selleks võimalus! Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂