Käesolev raamatuarvustus on varasemalt ilmunud EAÜS-i ajakirja Curare 2020. aasta jõulunumbris. Raamatust “Seven Signs of Life” ei olnud mul enne selle raamatukogus silmamist aimugi, aga kuna juba kord olin meditsiiniliste memuaaride otsingul, siis tuli ka see minuga koju kaasa. Teose autor on intensiivraviarst Aoife Abbey, kes on oma õpingute ja karjääri jooksul töötanud paljudes haiglates. Enne oma raamatu avaldamist pidas ta blogi varjunime The Secret Doctor all.

Tagakaane tutvustus

All emotions we expect to encounter over our lifetime. But what if this was every day? And what if your ability to manage them was the difference between life and death?

For Aoife Abbey, a doctor in intensive care, these experiences are part of the job – from grief when you make a potentially fatal mistake to joy when the ward unexpectedly breaks into song. Seven Signs of Life is Abbey’s extraordinary account of what it means to be alive and how it feels to care for a living.

Teose ülesehitus

Raamatu ülesehitus ja rõhk on selgelt mõistetav juba enne lugema hakkamist. Autor nimetab seitset emotsiooni (olgugi, et pealkirjas nimetatakse neid luulelisemalt “elumärkideks”) ning iga peatükk keskendubki ühele neist. Nendeks emotsioonideks on hirm, lein, rõõm, mõtete kõrvalejuhtimine, viha, jälestus ja lootus. Sisukorda vaadates ja nende valitud emotsioonide peale mõeldes tundus mulle see valik ehk küsitav, kuna on olemas palju muid emotsioone ning mõnda Abbey valitutest ma võib-olla emotsiooniks ei nimetakski. Ma ei kujutanud päris selgelt ette, kuidas ta üht või teist lugejale serveerida kavatseb. Sellegipoolest hakkasin avatud meelega lugema, sest väljaõppinud arst on ometi neis asjades palju teadjam kui ükski arstirebane.

Igat emotsiooni jutustab Abbey lahti paljude praktikas nähtud lugude näitel, mis lähevad tihtipeale üsna järsult teineteiseks üle. Need, kes ootavad põnevusega juhtumite meditsiinilisemat seletust, peavad kahjuks pigem pettuma. Iga patsiendi tausta avatakse veidi, kuid täpselt nii palju, et lugeja teaks, miks nad üldse haiglasse sattusid. Selles mõttes on see väga sissepoole vaatav teos: keskendutaksegi tõepoolest pigem emotsioonidele olukordades ja nende mõistmisele.

Arsti tunded

Mõnevõrra jagatakse lugejaga ka patsientide tundeid ja emotsioone, kuid lõviosas arutleb Abbey iseenda omade üle. On aru saada, et ta on iga loo ja emotsiooni üle väga palju mõtisklenud. Sealjuures võib tekkida küsimus, et kuhu jääb sellise narratiivi juures see patsiendikeskne suhtumine, millest ta ise korduvalt räägib. Lisaks on ta minu meelest mõnda aspekti oma tunnetest ka ehk üle-analüüsinud. Seega kirjeldab ta mõnda muret, mis minu jaoks jäi võib-olla veidi elukaugeks ja millega oli raske samastuda, nt oma võimetust jälestust tunda. Samas kirjeldab ta kõike väga põhjalikult ning kuna tegu on sõnaosava inimesega, siis oli seda kõike ka enam-vähem põnev lugeda.

Abbey kirjeldab, mis tähendab olla elus ning elavate eest hoolitseda. Kõik seitse emotsiooni on sellised, mida kõik vähemalt kord elus tunneme. Arstid aga seevastu kogevad neid peaaegu et iga päev. Raamatu lõpuks jõuab autor järeldusele, et see ongi viis, kuidas arstiks olemist teistele seletada: arstiks olemine tähendab tunda kõike. Kõige tundmine aga tähendabki elus olemist. Ometigi peavad arstid oskama ehitada müüri enda ja oma patsientide laia tunnetespektri vahele, et kaitsta iseenda vaimset tervist. Tundma peab, kuid tunnetel ei saa lasta lainetena endast üle käia. Üks raamatu tähtsatest sõnumitest on lisaks ka see, et ka halvaks tembeldatud emotsioonidel on elus oma koht. Kasulik on näiteks tunda veidi viha, mille abil seejärel toita kirge või inspiratsiooni.

Paneb mõtlema

Seda teost lugema hakates peab teadma, et tegu on mõtisklevamat ja võib-olla ka veidi depressiivsemat sorti raamatuga. Ärge saage minust valesti aru – ette tuleb toredaid ja lausa väga toredaid lugusid. Asi on vaid tolle konkreetse arsti eriala töös. Intensiivraviosakonnas on see tavaline, et suurt osa patsiente ei saa mingi ime läbi päästa ning patsientidega tulevad tihti kaasa ka pereliikmed koos oma tunnetega. Ometigi on raamat väga südamlik ning inimlikult jutustatud. Võrdleksin seda raamatuga “Hoolivuse keel”, mis räägib ühe õe kogemustest.

Soovitaksin seda raamatut kõigile, kel on soov teada saada, mis tunne (just nimelt tunne) on olla arst. Põnevate meditsiiniliste juhtumite uurimiseks on kuhjaga muid sarnaseid teoseid. See siin on aga mõnus ja üsna lühike pilguheit arstide elu vaimsemasse poolde ning usun, et siin leidub midagi nii patsientidele kui ka arstidele.

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂