Tunnistan üles: olen täitmatu isuga raamatuneelaja! Seega kohe, kui arsti elukutse võimalus end mulle pähe istutas, seadsin sammud raamatukokku nagu Hermione Granger. End arstiõpinguteks ja tulevaseks ametiks ette valmistada püüdes kuhjasin oma Goodreadsi nimekirja kõikvõimalikke tervishoiuteemalisi memuaare täis ning olen neid nüüd mõnda aega põnevusega nautinud. Blogi tundus olevat hea võimalus neid teoseid teilegi tutvustada.

Selles postituses jagan oma mõtteid Christie Watsoni raamatu “Hoolivuse keel: ühe meditsiiniõe lugu” kohta. Lugesin seda originaalkeeles (“The Language of Kindness: A Nurse’s Story”), kuid kirjastus Varrak on välja andnud ka eestikeelse versiooni.

Tagakaane tutvustus

Christie Watson on kakskümmend aastat töötanud Inglismaa haiglates õena. Autobiograafiline raamat, milles ta juhatab lugejat inimese sünnist surmani ning erakorralise meditsiini osakonnast morgi, on muljetavaldav sissevaade sellesse hoolivusest, kaastundest ja headusest kantud elukutsesse ning selle telgitagustesse.

Käesolev raamat ei kirjelda niivõrd patsientide haiguslugusid ja ravi, vaid pigem arutleb individuaalsetele patsientidele toetudes õenduse olemuse üle. Autor mõtiskleb selle üle, mida tegelikult tähendab hoolivus ning miks me kõik sellest varem või hiljem sõltume. Õigupoolest ootasin ma neist arstide ja õdede autobiograafiatest eelkõige just kõikvõimalikke praktilisi detaile haigla telgitagustest. Tahtsin teada, milline see haiglaelu välja näeb. Watson tutvustas haigusi ja kõike nendega seonduvat küll oodatust vähem, aga see-eest sain ma temalt midagi muud.

Ma pole kunagi pidanud õdede tööd alaväärseks. Ühtlasi on selge see, et nende töö ei ole vaid patsiente nõeltega torkida. Ometi avas see raamat mu silmi selles osas, milles seisneb õdede tõeline väärtus. Kui satume mistahes põhjusel haiglasse, siis keda hiljem kõige eredamalt mäletame? Kas arsti, kes viibis meie voodi kõrval mõne minuti, määras ravimi ning kiirustas siis teiste patsientide juurde? Või õde, kes oli pidevalt meie kõrval, põetas ja kuulas meid? Ma ei väida üldse, et arstid südametud on, vaid neil on lihtsalt teistsugused ülesanded. Meelde jääb meile tõenäoliselt rohkem siiski õde, sest sellises haavatavas olekus on emotsionaalne hool meile eriliselt tähtis.

Struktuuri poolest on raamat üsna omapärane – justkui sünnist surmani. Teekond algab sünnitusmajast, millele järgneb töö lastehaiglas ja erakorralise meditsiini osakonnas. Viimaks leiame end hoolitsemas elu lõpusirgel olevate patsientide eest. Samuti kirjeldab Watson, kuivõrd oluline on hool ka peale elu lõppu.

Raamatu algus kulges minu jaoks aeglaselt, kuna kirjastiil oli veidi kuiv. Autor jutustas lugu ja esitas fakte, kuid erilist emotsiooni sealt läbi ei kumanud. Kui jõuame aga laste intensiivravi osakonda, siis on tunda, kuidas Watsonile nende laste kannatused tõsiselt korda lähevad. Sõnade mõju suurendavad omakorda mõne tõsisema ja hinge minevama juhtumi kirjeldused. Sealt edasi muutus lugemine juba ladusamaks kuni lõpuni välja, kus tundsin, et raamatu sõnumit polekski saanud enam paremini edasi anda.

Soovitan Christie Watsoni autobiograafiat “Hoolivuse keel” kõigile, kes tahavad lähemalt teada saada, mida õe töö tegelikult endast kujutab. Arvan, et punktiks minu mõtisklustele sobib väga hästi Mark Twaini tsitaat, mida Watson ka oma teoses kasutab:

Hoolivus on keel, mida kurdid kuulevad ja pimedad näevad.

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂