See postitus on valminud koostöös Rahva Raamatu Kirjastusega.

Üks raamatu “Dopamiinisõltlased” põhisõnumeid lähtub asjaolust, et inimaju on teatud mõttes oma arengus ühiskonna arengust lootusetult maha jäänud. Nimelt on meile sisse kodeeritud, et elame pidevas ressursipuuduses ja kui midagi meeldivat näed, tuleb kohe jaole saada. Tänapäeval elab arvestatav osa elanikkonnast aga hoopis ülekülluses ning aju on sellega hädas.

Tagakaane tutvustus

Elame ajastul, mil meile on erakordselt kergesti kättesaadavad tugevat rahuldust pakkuvad vahendid: meelemürgid, toit, uudised, hasartmängud, ostlemine, sotsiaalmeedia … Tänapäeval täidab süstlanõela aset nutitelefon, mis netiühenduses põlvkonnale ööpäev ringi digitaalset dopamiini manustab. Meil kõigil on oht langeda sundusliku liigtarbimise ohvriks.

Dr Anna Lembke on Stanfordi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatria ja sõltuvusmeditsiini professor ning sõltuvusmeditsiini kliiniku juhataja. Uutel teaduslikel avastustel tuginedes selgitab ta lihtsalt ja haaravalt, miks pidev naudinguotsing viib välja valuni – ning mida selle suhtes ette võtta. Tema patsientide lood sõltuvustest vabanemisest mõjuvad inspireerivalt ja raamat pakub praktilisi lahendusi, kuidas tulla toime maailmas, kus tarbimisest on saanud meie elu kõikehõlmav ajend.

Mõtlesin tükk aega, kuidas vormistada segaseid mõtteid, mis selle raamatu lugemisel tekkisid. Autor lubab midagi väga lihtsat – praktilisi nõuandeid inimestele, kes kipub natuke liiga tihti Instagramis või Redditis scrollima. Seda ootasin ka ise väga – vahel ikka ju juhtub… Lembke pühendab kaks peatükki dopamiinipaastule ning enda ja sõltuvuse tekitaja vahele tõkete püstitamisele. Tore – üsna tuntud ja loogilised põhimõtted. Ometigi jääb see minu meelest veidi kaugeks ja teoreetiliseks ning peale nende põhiideede siit see keskmine inimene midagi praktilist kaasa võtta ei saa. Eraldi peatükk nutitelefonide kohta oleks täiesti omal kohal.

Seisukohti ja mõtteid illustreerib Lembke oma patsientidega, kelle sõltuvuste hulka kuuluvad mh ravimid, seks ja masturbeerimismasinad. Silmaringi laiendamiseks oli küll huvitav lugeda, kuid lood on kohati isegi liialt äärmuslikud ja tundub, et autor läks mõnel pool raamatus tühipalja šokiefekti peale välja. Samuti on murekohaks asjaolu, et kõik näidispatsiendid pärinevad privilegeeritud inimgrupist. Silicon Valley’t mainitakse ikka korduvalt. Seega on ka näidete põhjal tehtud järeldused veidi läbi moonutatud prisma ette kantud. Ilmselgelt on vaesuses elavate inimeste sõltuvuskäitumine ja selle põhjused hulga teistsugused. Lembke kirjeldab küll rottidega tehtud katset, kus selgub, et külluses elavad närilised kipuvad vähem heroiini manustama, kuid inimestega seoses ta sama teemat eriti lahkama ei kipu. Rääkimata tegelikult üldiselt sõltuvuskäitumise tagamaadest, millest saab lugedes vähe teada.

Läbi raamatu saadab Lembke oma mõttelõnga omaenda kokkupuutega sõltuvusega, täpsemalt erootilise kirjanduse liigtarbimisega. Inimestega, kel on tõsine ravimsõltuvus, on sellega aga küllaltki naeruväärne paralleeli tuua. Üldiselt jääb tema jutust kõlama selline kohati moraliseeriv alatoon, mille kohaselt on kõik vähegi meeldiv inimesele halb, rääkimata mh kanepi kategoorilisest halvaks tembeldamisest selle terapeutilist kasutust mainimata. Samuti pühendas autor palju lehekülgi psühhotroopsete ravimite (ehk ajutööd mõjutavad ained, nt antidepressandid) pahaks tembeldamisele, rääkimata neist miljonitest inimestest, kes neist ravimitest kasu saavad. Loomulikult on teatud ravimitel (nt antidepressandid ei tekita sõltuvust) tolerantsust ja sõltuvust tekitav võime olemas, kuid see ei tähenda, et selle võimaluse pärast peaks loobuma kasust, mida neid vajavad patsiendid ravimit õigesti kasutades saavad.

Selles raamatus oli veel paljut, mis annaks kõneainet, kuid kõigest pikalt jutustada ei jõua. Üldiselt sisaldas see teos minu jaoks paljut, mille üle mõtiskleda nii isiklikus kui ka üldisemas plaanis. Teostus jättis ehk veidi soovida, kuid raamatu põhisõnum on mõistetav. Soovin siiski, et autor oleks rohkem keskendunud sellele, kuidas aidata keskmist inimest, kes soovib oma veidikest liigtarbimist vähemaks kruttida, selle asemel et tõsisest sõltuvusest täieliku paastuni jõuda. Leebematel juhtudel pole sellist radikaalset meedet üldiselt vajagi. Aga muidugi, kui on tunne, et midagi on liiga palju, siis ei tee paha mõneks ajaks sellest täiesti loobuda ja pärast seda olukorrale värske pilk peale visata.

Raamat annab võhikule ka hea lühiülevaate dopamiinisüsteemist ja kirjeldab ajus valitsevat mõnu-valu/ebameeldivuse tasakaalu. See teooria selgitab, miks juhul, kui järjest rohkem mõnuainet (olgu see milline tahes) tarbime, siis läheb seda aina rohkem tarvis, et sarnast efekti saavutada. Sel võib ka tõepõhi taga olla, miks veidi n-ö valu poolele surudes (nt sporti tehes pingutades) end pärast hästi tunneme.

Kokkuvõtteks: praktiliste nõuannete otsingul olijad saavad ilmselt asjakohasemat ja kiiremat abi internetist. Sellegipoolest soovitaksin seda lugemist asjast huvitatutele, kuna raamatus leidub nii mõndagi, mis ehk kõnetab ning edasi mõtlema-uurima-katsetama kannustab.

Viimaks soojad tänusõnad Rahva Raamatu Kirjastusele, tänu kellele sain võimaluse seda raamatut lugeda ja selle olulise teema üle mõtiskleda! ❤️

Soovid esimeste hulgas teada saada, kui uue postituse üles panen?

Pane ennast juuresoleva vormi kaudu kirja ning saadan Sulle edaspidi kohe e-posti kirja, kui midagi uut kirjutanud olen. 🙂